Faktieksimus ja kõrvalekalle põhjuslikus protsessis

Märksõnad: faktieksimus; tahtlus; ettevaatamatus; põhjuslik protsess; aberratio ictus; õiguseksimus; karistusseadustiku artikkel 14.

1. Miks tagajärg üksi ei tõenda tahtlust

Kriminaalvastutus ei saa põhineda üksnes objektiivselt toimunul. Tuleb tuvastada ka see, kuidas toimepanija käitumise ajal faktilisest olukorrast aru sai. Faktieksimus tõstatab just selle küsimuse: kas kuriteokoosseisu moodustavad tegelikud asjaolud langevad kokku isiku arusaamaga neist ja mis on erinevuse õiguslik tähtsus?

Karistusseadustiku artikkel 14 seob kuriteokoosseisu moodustavate faktide mitteteadmise tahtluse välistamisega. Ettevaatamatusvastutuse puhul tuleb lisaks uurida, kas mitteteadmine ise tulenes ettevaatamatusest. Eksimus ei ole seega universaalne karistamatuse alus ega pelgalt kergendav asjaolu. See võib muuta õiguslikku kvalifikatsiooni ennast või välistada kriminaalvastutuse. ^[1]

Analüüs toetab eristust kuriteo faktilist tunnust puudutava eksimuse ja soovitud tagajärje tegeliku tekkimisviisi kõrvalekalde vahel. Esimene puudutab teadlikkuse sisu; teine nõuab hinnangut, kas tegelik põhjuslik protsess jääb süülise käitumise ulatusse. Mitte iga teadmatus ei ole õiguslikult oluline ning kõiki põhjuslikke üksikasju ei pea olema ette nähtud.

2. Faktieksimuse ese

Eksimus võib puudutada kuriteo eset, kannatanu staatust, teo olemust, konkreetseid asjaolusid või muud koosseisu kuuluvat fakti. Kui isik võtab eseme, mida ta tõesti peab enda omaks, ei ole küsimus vargust käsitleva sätte lugemises, vaid selles, kas ta teab eseme kuulumist teisele. Iga ekslik hinnang argiolukorrale ei võrdu siiski kuriteokoosseisulise fakti mitteteadmisega.

Eristust illustreerib teisele kuuluv vara. Faktilise segiajamise tõttu konkreetse eseme enda omaks pidamine erineb teise vara teadlikust võtmisest usus, et see on lubatud võla sissenõudmise viis. Teisel juhul võidakse fakte õigesti mõista, kuid eksida omaabi lubatavuses. Varguse, õigusvastase omaabi või muu kuriteo tunnuste olemasolu tuleb otsustada eraldi, mitte artikli 14 automaatse rakendamisega. ^[1]

Raskema kohtlemise tingivate asjaolude puhul tuleb uurida seaduses nõutud subjektiivset suhtumist. Raskemat kvalifikatsiooni ei saa järeldada ainult eritunnuse objektiivsest olemasolust. Seevastu ei saa üldiselt väita, et mitteteadmine välistab alati raskendatud koosseisu: artikli 11 lõige 5 sisaldab erireeglit täiendavate ühiskonnaohtlike tagajärgede kohta. Iga tunnus tuleb paigutada koosseisu struktuuri ja hinnata kohaldatavate süüreeglite järgi. ^[1]

3. Faktieksimus, õiguseksimus ja normatiivsed tunnused

Fakti ja õiguse eristus muutub keerukamaks, kui koosseis kasutab normatiivseid mõisteid: ametiisik, teise vara, ametlik dokument või luba. Toimepanija ei pea teadma täpset õiguslikku määratlust. Oluline on teadlikkus õiguslikult hinnatava asjaolu faktilisest ja sotsiaalsest sisust. Õigushariduse puudumine ei tähenda tahtluse puudumist.

Seevastu ei luba asjaolu õiguslik olemus oletada fiktiivset teadmist seda tekitavatest faktidest. Kõrgeima kassatsioonikohtu kriminaalosakondade üldkogu tõlgendusotsus nr 1, 7. juunist 2016, tõlgendusasjas nr 1/2016, uurib teadmist varasemast halduskaristusest artikli 343в lõike 2 järgi. Kohus eristab adressaadi kohalolekuta kättetoimetamise kehtivust tegeliku teadmise tõendamisest: ei kättetoimetatuks lugemine ega isikliku kättetoimetamise puudumine asenda faktilist uurimist. ^[2]

Meetodina on sellel järeldusel tähendus väljaspool konkreetset kuritegu: menetlustoiming võib tekitada õiguslikke tagajärgi, tõendamata ise adressaadi subjektiivset suhtumist. Seevastu võib teadmine olla tõendatud teiste lubatavate tõenditega. Tegelikku teadlikkust tuleb analüüsida, mitte eeldada süüdistuse või kaitse kasuks.

4. Välistatud tahtlus ja võimalik ettevaatamatusvastutus

Faktieksimuse tuvastamisel ei lõpe analüüs tahtluse puudumisega. Tuleb määrata, kas konkreetne kuritegu on karistatav ka ettevaatamatuna ja kas mitteteadmine tulenes nõutava ning võimaliku hoolsuse järgimata jätmisest. Ettevaatamatu käitumine on karistatav ainult seaduses ette nähtud juhtudel. Seetõttu ei ole üldist „ettevaatamatu varguse“ kuritegu, mis asendaks automaatselt välistatud tahtluse. ^[1]

Nõutavat hoolsust ei saa määratleda ainult ebasoodsa tulemuse põhjal. Tuleb tuvastada, mida konkreetselt sai kontrollida, mis põhjus kontrollimiseks oli ning kas isikul oli vajalik võimalus. Võimetus fakti ära tunda ja põhjendamatu keeldumine võimalikust kontrollist on erinevad olukorrad.

Vaadelgem töötajat, kes kasutab valesti märgistatud mahuti sisu. Kui märgistus ja töökorraldus ei andnud põhjust kahtluseks, tuleb eksimust hinnata teisiti kui olukorras, kus selgeid hoiatusmärke teadlikult eirati. Teise isiku märgistamisviga ei välista tingimata töötaja vastutust, kuid ei tekita seda ka automaatselt. Iga osaleja vastutab oma nõutava hoolsusstandardi eest.

5. Eksimus isikusamasuses ja mõju kõrvalekalle

Vahetult mõjutatud sihtmärgi isikusamasuse eksimust ja mõju kõrvalekallet ei tohi ühendada üheks kategooriaks. Esimesel juhul suunab toimepanija käitumise tajutud isikule, kuid määratleb tema isiku valesti. Teisel juhul mõjutab ühele sihtmärgile suunatud tegu teist, sest täideviimine või põhjuslik protsess kaldub kõrvale.

Kui valitud ja tajutud isik on tegelikult mõjutatud isik, kuid eksitakse tema nimes, võib viga olla põhikoosseisu jaoks ebaoluline, kui õiguslikult olulised tunnused kattuvad. Kui isiku staatus on aga koosseisuline või raskendav tunnus, nõuab küsimus lisahinnangut. Biograafiline samasus ja kriminaalõiguslik staatus ei ole üks ja sama.

Traditsiooniliselt aberratio ictus'ena kirjeldatava mõju kõrvalekalde korral ei piisa väitest, et tahtlus „kantakse üle“ tegelikule kannatanule. Karistusseadustik ei sisalda sellist automaatset ülekandmist võimaldavat üldreeglit. Uurida tuleb algset sihtmärki, teistele kahju tekitamise ettenägemist ja toimepanija suhtumist sellesse võimalusse. ^[1]

Siin eelistatud lähenemine konkretiseerib süü iga mõjutatud sihtmärgi suhtes. Kui on tõendatud otsene tahtlus ühe isiku suhtes ja ettevaatamatu põhjustamine teise suhtes, võib kaaluda katse ja ettevaatamatu kuriteo kogumit, kui asjakohased tunnused ning kogumieeldused on täidetud. Analüüs erineb, kui teisele kahju tekitamisega teadlikult lepiti. See on põhjendatud diferentseerimisraamistik, mitte väide, et kõik juhtumid saavad tingimata sama ette määratud kvalifikatsiooni.

6. Olulised ja ebaolulised kõrvalekalded põhjuslikus protsessis

Tahtlus ei nõua, et toimepanija oleks ette näinud põhjuslikkuse iga füüsilise detaili. Tagajärjedeliktide puhul peab siiski olema sisuline seos toimepanija mõistetud käitumise ja tegelikult tekkinud tagajärje vahel. „Ebaoluline kõrvalekalle“ on kasulik üksnes siis, kui selgitatakse, miks erinevus ei muuda süüga hõlmatud põhjustamise olemust.

Praktiline suunis on küsida, kas realiseerus tahtliku käitumisega loodud oht või tekkis kvalitatiivselt erinev sõltumatu protsess. Olulised on ajaline lähedus, mehhanism, kolmanda isiku sekkumine ja arengu ebatavalisus. Ükski neist pole iseseisvalt piisav: haruldane meditsiiniline mehhanism ei ole kriminaalõiguses tingimata ettenägematu ning ajaline lähedus ei tõenda põhjuslikkust.

Eristada tuleb kaht vastuväidet. Esimene on, et käitumine ei põhjustanud tagajärge üldse. Teine on, et põhjustatud tagajärg ei olnud tuvastatud tahtlusega hõlmatud. Ühe tagasilükkamine ei lükka automaatselt ümber teist. Õiguslikult oluline põhjuslikkus ja süü on süüdistuse eraldi tunnused.

7. Järjestikused teod ja ekslik usk lõpuleviimisse

Eriti õpetlikud on juhtumid, kus toimepanija usub tagajärje juba saabunud olevat, kuid tegelikult tuleneb see järgnevast teost. „Üldise tahtluse“ teoreetiline valem ei tohi kaotada vajadust tuvastada suhtumine igasse olulisse teosse. Esialgne kavatsus ei muuda iga hilisemat tegu automaatselt sama tagajärje tahtlikuks põhjustamiseks.

Vaadelgem analüütilist näidet: isik ründab surma põhjustamise tahtlusega, usub ekslikult, et kannatanu on surnud, ja teeb teise teo, mis tegelikult põhjustab surma. Tuleb tuvastada surma põhjus, eksliku arusaama tekkimise hetk ja see, kas hilisem käitumine jätkas algset täideviimist või oli iseseisev tegu teistsuguse süüvormiga.

Tõenditest sõltuvalt võib kaaluda erinevaid konstruktsioone: lõpuleviidud tahtlik kuritegu ebaolulise kõrvalekaldega; katse koos hilisema ettevaatamatu põhjustamisega; või muu kvalifikatsioon, kui ettevaatamatusvastutuse tunnused puuduvad. Valik põhineb kohaldatavate kuritegude konkreetsetel tunnustel, mitte üldisel ettekujutusel toimepanija taunitavusest. Ette valitud kvalifikatsioon ei asenda vajalikku meditsiinilist või tehnilist rekonstruktsiooni.

8. Eksimuse tõendamine ja kaitse tagantjärele eelduste vastu

Eksimus hõlmab nii fakte kui ka õiguslikku hinnangut. Seda võivad tõendada süüdistatava selgitused, käitumine enne ja pärast tegu, suhtlus, dokumendid, ümbritsevad asjaolud ning erialased arvamused. Väide „ma ei teadnud“ üksi ei piisa, kuid ülestunnistuse puudumine ei luba tahtlust eeldada. Vaikimisõigus ei tõenda teadlikkust. ^[3]

Süüdistusakt ja kohtu põhjendused peavad näitama, millest isik täpselt aru sai. Valem „tegutses tahtlikult“ ei lahenda vaidlust teadmise üle konkreetse staatuse, eseme sisu või faktilise eelduse kohta. Kui tõendid võimaldavad toimepanija oluliselt erinevaid arusaamu, tuleb neid võimalusi uurida, mitte kõrvale jätta tagajärgede raskusele viidates.

Eksperditõend võib selgitada tajuvõimet või meditsiinilist mehhanismi, kuid ei asenda kohtu järeldust tahtluse kohta. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 303 tõendamisstandard kehtib ka subjektiivsetele tunnustele. Seetõttu tuleb tõendatud teadlikkust eristada oletusest, kuidas keegi süüdistatava olukorras „oleks pidanud“ mõtlema. ^[3]

9. Järeldus

Faktieksimus ja kõrvalekalle põhjuslikus protsessis on süülise põhjustamise uurimise erinevad alused. Esimene puudutab kuriteokoosseisu moodustavate faktide mitteteadmist; teine ettenähtud ja tegeliku tagajärge tekitava mehhanismi suhet. Neid ühendab põhimõte, et objektiivne tagajärg ei saa asendada tõendatud süüd.

Usaldusväärne praktiline analüüs läbib täpse kuriteokoosseisu, asjakohase fakti, tegeliku arusaama, põhjusliku mehhanismi ja süüvormi ning jõuab alles siis lõpliku õigusliku kvalifikatsioonini. See väldib nii automaatset õigeksmõistmist iga väidetud mitteteadmise korral kui ka iga tagajärje automaatset omistamist, mis kuidagi järgneb esialgsele taunitavale käitumisele.

Artikkel on õigusliku teooria ja praktika üldine käsitlus. Konkreetne asi eeldab asjakohasel ajal kehtiva õiguse ning karistusseadustiku artikli 2 arvestamist. Hüpoteetilised näited teenivad üksnes õiguslikku analüüsi ega kirjelda tegelikke juhtumeid.