Jätkuv kuritegu ja selle eristamine reaalkogumist

Märksõnad: jätkuv kuritegu; reaalkogum; karistusseadustiku artikkel 26; ühetaoline süü; õiguslik kvalifikatsioon; kuriteo ühtsus.

1. Kuriteo ühtsus ei ole menetlusliku mugavuse küsimus

Etteheidetavate tegude jada võib moodustada ühe jätkuva kuriteo, mitu reaalkogumis kuritegu või muu keeruka kuritegeliku tegevuse vormi. Nende konstruktsioonide valik ei sõltu soovist süüdistusakti lühendada või karistust vähendada. Valik tuleneb seaduslikest koosseisutunnustest ja üksiktegude tuvastatud seostest.

Karistusseadustiku artikkel 26 kehtestab teatavatel tingimustel materiaalõigusliku ühtsuse ja välistab selle alla kuuluvate tegude suhtes artiklid 23–25. Reaalkogum seevastu eeldab iseseisvaid kuritegusid, mille eest määratakse algul karistused eraldi ning seejärel kohaldatakse ühe liitkaristuse reegleid. Ekslik ühendamine või eraldamine mõjutab seega mitte ainult karistust, vaid ka süüdistuse eset. ^[1]

Põhitees on, et jätkuv kuritegu tuleb tuvastada konkreetsete objektiivsete ja subjektiivsete seoste kaudu. Tegude sarnasus on vajalik, kuid mitte piisav. Sama motiiv, sama kannatanu või lähestikused kuupäevad ei asenda artikli 26 lõike 1 kumulatiivseid nõudeid.

2. Esimene kriteerium: sama kuriteoliigi eraldi teod

Jätkuv kuritegu nõuab vähemalt kahte tegu, millest igaüks vastab iseseisvalt sama kuriteo samale või erinevale seaduslikule vormile. Põhi- ja raskendatud koosseise võib seaduslike tingimuste alusel ühendada. Vargust, kelmust ja ametiisiku omastamist ei saa siiski suvaliselt ühendada üksnes seetõttu, et kõik taotlevad rahalist kasu. ^[1]

Enne ühtsuse kaalumist tuleb iga tegu individualiseerida aja, koha, eseme, täideviimisviisi, toimepanija ja süülise hoiaku järgi. Väide „pani mitme kuu jooksul toime rikkumisi” ei võimalda uurida iga teo koosseisu ega tegude seost. Üldine tagajärg ei vabasta süüdistust sellest tõendamiskoormisest.

Samas ei ole iga füüsiline liigutus artikli 26 mõttes eraldi tegu. Mitu järjestikust liigutust vara ühe äravõtmise käigus võivad moodustada ühe täideviimisteo. Loomulikult ühtse käitumise killustamine ja seejärel artikli 26 alusel „taasühendamine” on sama ebatäpne kui tegelikult iseseisvate kuritegude liitmine.

3. Lühikesed ajavahemikud ja samad asjaolud

Seadus ei määra tegudevahelistele päevadele universaalset ülempiiri. Lühikese ajavahemiku nõue on hinnanguline ning seda tuleb käsitleda seoses kuriteo laadi, tingimuste püsimise ja järgnevate tegude võimaluste tekkimisviisiga. Iga asja automaatselt määrava seadusevälise tähtaja kehtestamine on ekslik. ^[1]

Lühike vahemik võib toetada ühtsust, kuid ei tõenda seda üksi. Kaks samal päeval täiesti erinevatel puhkudel toime pandud kelmust võivad nõuda eraldi hindamist. Samuti ei tohi pikemat vahemikku vaadelda lahus korduvast tegevusest, mille käigus teod aset leidsid. Igal juhul tuleb põhjendada, miks konkreetne ajavahemik on uuritava kuritegeliku tegevuse jaoks lühike.

Samad asjaolud ei nõua iga välise tingimuse absoluutset samasust. Oluline on püsiv tuum: antud ülesanded, juurdepääs varale, kasutatud mehhanism, korduv võimalus ja suhtlusmuster. Aadressi muutumine ei välista tingimata ühtsust; sama aadress ei loo seda tingimata.

Näiteks omastab kassapidaja korduvalt usaldatud summasid sama raamatupidamisvõtte kaudu. See erineb teise isiku raha hilisemast saamisest eraldi pettusega väljaspool töötaja ülesannet. Ühine rikastumistahtlus ei kustuta erinevusi kuriteokoosseisude ja faktiliste tingimuste vahel.

4. Ühetaoline süü ja subjektiivne seos

Ühetaolist süüd tuleb käsitleda koos nõudega, et hilisemad teod jätkaksid varasemaid ka subjektiivselt. Kõigi tegude tahtlikkusest üksi ei piisa. Tuleb selgitada, kuidas varasem käitumine seostub otsusega uuesti tegutseda ja kas oluliselt sarnastes tingimustes püsib ühtne suund. ^[1]

Artikli 26 lõige 1 ei nõua sõnaselgelt, et toimepanija oleks enne esimest tegu kavandanud kõigi järgnevate tegude lõpliku arvu ja täpsed kuupäevad. Üksikasjaliku eelplaani puudumine ei ole seega iseseisev alus jätkuva kuriteo välistamiseks. Samuti ei saa üldine oletus „kuritegelikust kalduvusest“ asendada subjektiivse seose tõendamist.

Ütlused, suhtlus, raamatupidamisvõtted, ühe skeemi korduv kasutamine ja reaktsioonid varasemale teole võivad olla tõenduslikult olulised. Neid tuleb hinnata konkreetselt, muutmata argist sarnasust tahtluse eelduseks. Eriti ettevaatlik tuleb olla erinevate süüvormide või kvalitatiivselt erineva suunaga tegude ühendamisel.

5. Terviklikkuse seaduslikud piirid

Artikli 26 lõige 6 piirab seda konstruktsiooni sõnaselgelt eri isikute vastu suunatud isikuvastaste kuritegude ning pärast süüdistusakti esitamist toime pandud tegude suhtes, samuti varasemate tegude suhtes, mida süüdistusakt ei hõlma. Neid piire ei saa ületada pelgalt käitumise faktilise sarnasuse tõttu. Tuleb uurida ka esitatud süüdistuse täpset ulatust. ^[1]

Erinevaid kannatanuid puudutavat keeldu ei tohi ümber sõnastada üldreegliks, mille järgi iga rohkem kui üht omanikku mõjutav kuritegu välistab artikli 26. Seadus viitab kindlale kuritegude kategooriale. Keerukate kuritegude ja mitut õigushüve mõjutava käitumise puhul tuleb analüüsida nende õiguslikku olemust, mitte mehaaniliselt loendada puudutatud isikuid.

Ka menetluste ühendamine ei tõenda materiaalõiguslikku terviklikkust. Seevastu eri episoodide arutamine eraldi menetlustes ei vabasta kohut kohaldatavate kogumireeglite uurimisest ega varasemate kohtulahendite arvestamisest. Olulised on seaduslikud piirid ja faktiline samasus, mitte üksnes kohtuasjade numbrid.

6. Terviku kvalifikatsiooni määramine

Jätkuva kuriteo puhul määratakse karistatavus hõlmatud tegusid ja nende kogutagajärge koos arvestades. See ei luba liita väärtusi, mis ei seostu sama kuriteo esemega, ega lisada tõendamata episoode raskendava künnise saavutamiseks. Esmalt tuleb tõendada terviklikkuse ulatus; alles seejärel saab hinnata tervikut. ^[1]

Artikli 26 lõiked 3 ja 4 sisaldavad erireegleid põhikoosseisu ja raskendatud koosseisu ühendamiseks. Järeldust ei saa taandada mehaanilisele valemile „üks episood on raskem, järelikult saab kogu tegu raskeima kvalifikatsiooni“. Seadus nõuab raskendavate asjaolude tähtsuse arvestamist kogu kuritegeliku tegevuse jaoks. Seda hinnangut tuleb põhjendada, mitte lihtsalt teatada.

Ka erinevad lõpuleviimise staadiumid on sõnaselgelt reguleeritud. Lõpuleviidud tegude ja katsete ühendamisel lubab artikli 26 lõige 5 karistada katset käsitlevate reeglite järgi, kui lõpuleviidud teod ei mõjuta oluliselt kuritegelikku tegevust tervikuna. Üks lõpuleviidud episood ei lahenda seega automaatselt terviku kvalifikatsiooni. ^[1]

7. Reaalkogum ja sellega seotud konstruktsioonid

Nõutava terviklikkuse puudumisel ei lakka iseseisvad kuriteod olemast. Artikleid 23–25 kohaldatakse nende eelduste täidetuse korral. Reaalkogum hõlmab eri tegudega toime pandud erinevaid kuritegusid; üks tegu, mis vastab mitmele kuriteole, tõstatab ideaalkogumi küsimuse. Need eristused eelnevad liitkaristuse arvutamisele. ^[1]

Jätkuvat kuritegu ei tohi segi ajada vältava kuriteoga. Esimese puhul ühendab seadus eraldi koosseisupärased teod. Teise puhul säilitatakse aja jooksul üht õigusvastast olukorda või täidetakse kuriteo tunnuseid pidevalt, kui koosseisu struktuur seda võimaldab. Keelatud esemete korduvat omandamist ja juba omandatud eseme katkematut valdamist ei analüüsita ühtemoodi.

Ka kuritegudel, mis nõuavad süstemaatilist toimepanemist või tegevust elukutsena, on oma struktuur. Korduvus või püsiv tegevus võib olla kuriteo enda tunnus. Artiklit 26 ei tohi kasutada kõigi korduvuse juhtumite universaalse seletusena. Alati tuleb lähtuda konkreetse sätte täideviimisteost ja muudest koosseisutunnustest.

8. Kohtupraktika näide ja tõendamisdistsipliin

Kõrgeima kassatsioonikohtu kolmanda kriminaalosakonna otsuses nr 664, 29. detsembrist 2010, kriminaalasjas nr 686/2010, käsitleti kaheksat notariaalset tõestamist artikli 311 alusel koos artikliga 26 esitatud süüdistuses. Näide illustreerib kohaldamist väljaspool varavastaseid kuritegusid; sellest ei teki üldist eeldust, et kõik sama isiku koostatud dokumendid moodustavad ühe kuriteo. ^[2]

Väära ühendamise vastu kaitstes tuleb tuvastada konkreetne puuduv tunnus: erinev kuriteoliik, katkenud tingimused, mitteühetaoline süü, subjektiivse seose puudumine või seaduslik keeld. Terviku kvalifikatsiooniga mittenõustumine ei asenda episoodide analüüsi. Seevastu väära eraldamise vastu kaitstes tuleb näidata tõendatud ühist tuuma ja kõigi eelduste täidetust.

Kohtu põhjendused peavad võimaldama kontrollida, millised teod hõlmati ja miks. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 305 lõige 3 nõuab tuvastatud asjaolusid, tõenduslikku alust ja õiguslikku põhjendust; sellega ei sobi kokku kokkuvõte, mis peidab tõendamata episoode kogusummasse. Mõne teo väljajätmisel tuleb hinnata tagajärgi ülejäänud tegude kvalifikatsioonile ja karistusele. ^[3]

9. Karistuse määramine ja lubamatu topeltarvestus

Jätkuv kuritegu ei taga tingimata soodsamat tulemust. Selle eseme koguväärtus või tagajärjed võivad tingida raskendatud koosseisu. Ka reaalkogum ei tähenda automaatselt kõigi karistuste aritmeetilist liitmist. Võrdlus peab järgima seadust, mitte intuitsiooni, et üks kvalifikatsioon on alati „leebem“. ^[1]

Karistuse määramisel võivad episoodide arv, kestus ja järjepidevus olla konkreetse kuriteo jaoks olulised. Siiski tuleb järgida artiklit 56: asjaolu, mida seadusandja on kuriteo määratlemisel juba arvestanud, ei tohi uuesti kasutada iseseisva raskendava alusena. Kogusumma ei saa ühtaegu määrata kvalifikatsiooni ja muutuda lisapõhjenduseta teiseks raskendavaks teguriks. ^[1]

10. Järeldus

Jätkuv kuritegu on seadusega tunnustatud tervik, mitte tõendite kokkuvõtmise meetod. Selle kohaldamine nõuab, et iga tegu täidaks iseseisvalt koosseisutunnused, et oleks tuvastatud objektiivne ja subjektiivne seos ning et puuduks seaduslik takistus. Reaalkogum kehtib, kui kuriteod säilitavad iseseisvuse ja selle enda eeldused on täidetud.

Kõige usaldusväärsem praktiline meetod on kaheastmeline: esmalt uurida iga tegu eraldi, seejärel tõendatud tegude seost. Nii välditakse nii ühe süüdistuse põhjendamatut laiendamist kui ka kuritegude kunstlikku paljundamist. Materiaalõiguslik terviklikkus tuleb tõendada enne, kui seda kasutatakse karistuse määramiseks.

Artikkel on õigusliku teooria ja praktika üldine käsitlus. Konkreetne asi eeldab asjakohasel ajal kehtiva õiguse ning karistusseadustiku artikli 2 arvestamist. Hüpoteetilised näited teenivad üksnes õiguslikku analüüsi ega kirjelda tegelikke juhtumeid.