Põhjuslik seos tegevusetusega toime pandud kuritegudes

Märksõnad: tegevusetus; põhjuslik seos; tegutsemiskohustus; välditavus; ettevaatamatus; kutsealane vastutus; tõendamine.

1. Tegevusetus individuaalse kriminaalvastutuse alusena

Kriminaalõigusliku tegevusetuse kõige raskem küsimus ei ole see, miks isik ei tegutsenud, vaid miks saab tekkinud kahju talle omistada tema põhjustatud tagajärjena. Passiivsuse moraalset hukkamõistu eraldab kriminaalvastutusest surma, tervisekahjustuse või varakahju eest kindel piir. Seda ei saa ületada üksnes tõdemusega, et õigeaegne sekkumine olnuks soovitav. Tuleb tuvastada konkreetne tegutsemiskohustus, tegelik võimalus seda täita, põhjuslik seos ja nõutav süü vorm.

Bulgaaria karistusseadustik tunnustab tegevusetust käitumise vormina, kuid ei sisalda üldvalemit, mis muudaks iga täitmata kohustuse kogu järgneva kahju põhjustamiseks. Artiklite 9 lõike 1 ja 11 ning eriosas sätestatud asjakohase kuriteokoosseisu kohaldamine nõuab iga eelduse eraldi kontrollimist. Eriti oluline on artikli 35 individuaalse vastutuse põhimõte: kuulumine ravimeeskonda, ettevõttesse või haldusorganisse ei asenda isiku enda käitumise tõendamist. ^[1]

Uurimuse põhitees on, et tegevusetusega põhjustamist tuleb käsitleda kolmel eraldi tasandil: konkreetse tagajärje faktiline välditavus; kas selle tagajärje vältimine kuulus isiku õigusliku kohustuse hulka; ja kohustuse süüline täitmata jätmine. Tasandite segamine võib muuta korraldusliku puuduse süüta kriminaalvastutuseks.

2. Õiguslikult oluline tegevusetus ja tagajärje põhjustamine

Konkreetse kohustuse täitmata jätmist karistavaid kuritegusid tuleb eristada tegevusetusega toime pandud tagajärjedeliktidest. Esimeste puhul ei pruugi seadus nõuda täiendava kahju tekkimist. Teiste puhul on tagajärg koosseisutunnus ning süüdistus peab tõendama selle seose konkreetse tegevusetusega. Abi andmata jätmine ja surma põhjustamine erilise hoolsuskohustuse rikkumisega ei ole vahetatavad õiguslikud kvalifikatsioonid. ^[1]

Isik võib rikkuda kutsealast reeglit, ilma et rikkumine põhjustaks kannatanu surma. Võimalik on ka vastupidine: tegevusetusel võib olla põhjuslik tähendus, kuid vajalik süü ei ole tõendatud. Seega on järeldus „rikkumine toimus ja surm saabus” esialgne faktiline tuvastus, mitte valmis kriminaalõiguslik süllogism.

Tagajärjedelikti puhul tuleb täpsustada ka tagajärg ise. Ei piisa arutelust, kas kannatanu oleks lõpuks mõne põhihaiguse tõttu surnud. Oluline on, kas konkreetne surm tuvastatud ajal ja tuvastatud mehhanismi kaudu oli välditav. Varasem haavatavus ei jäta elu ja tervist kriminaalõigusliku kaitseta.

3. Tegutsemiskohustuse allikas ja ulatus

Kriminaalõiguslik analüüs algab küsimustega, kes pidi konkreetse teo tegema, millisel õiguslikul alusel ja millise ajavahemiku jooksul. Allikas võib olla seadusenorm, õiguslikult reguleeritud kutsefunktsioon või konkreetne ülesanne õiguslikult tunnustatud suhtes. Leping või ametijuhend võib kohustust täpsustada, kuid ei saa iseenesest luua uut kuriteokoosseisu. Kui koosseis hõlmab teistes reeglites sätestatud nõudeid, tuleb kohaldatav reegel välja tuua, mitte viidata abstraktselt „heale tavale”. ^[1]

„Garandi” mõiste on kasulik teoreetiline kirjeldus isikule, kelle ülesanne on kaitsta konkreetset õigushüve või kontrollida ohuallikat. See ei ole siiski iseseisev seaduslik süüdimõistmise alus. Tuleb selgitada, miks just sellel isikul oli kohustus, millised vahendid olid kättesaadavad ja kas oht kuulus antud ülesande sisulisse ulatusse.

Ohu varasem tekitamine võib samuti mõjutada hilisemaid kohustusi. See ei tähenda piiramatut vastutust iga järgneva ebasoodsa arengu eest. Tuleb tuvastada nõutava sekkumise õiguslik alus, selle seos konkreetse tekitatud riskiga ning faktiline võimalus riski kontrollida. Vastupidine lähenemine muudaks eelnenud põhjusliku sündmusteahela süü presumptsiooniks.

Vahetuste vahetumisel või töö üleandmisel on eriti tähtis eristada kohustust ise tegutseda, kedagi teavitada ja korraldada teise pädeva isiku tegevus. Teabe edastamine ei lõpeta automaatselt juba olemasolevat viivitamatu sekkumise kohustust. Seevastu ei saa juhtimisvolituste puudumist eirata, kui süüdistus omistab korraldusliku puuduse tavalisele töötajale.

4. Tegelik võimalus ja sekkumise ajavahemik

Nõutav tegevus peab olema olnud praktiliselt võimalik. Olulised on olemasolevad vahendid, reageerimisaeg, kvalifikatsioon, juurdepääs asjakohasele objektile ja abi saamise võimalus. Nõue ei piirdu füüsilise võimega: vajalike volitusteta isik võib olla kohustatud häiret andma, kuid tal ei pruugi olla õigust konkreetset eritegevust iseseisvalt teha.

Hindamine peab lähtuma ajast, mil sekkumine oli vajalik. Hilisem teadmine tekkinud kahjust ei tõenda, et isikul oli sama teave juba enne. Objektiivne välditavus puudutab protsessi seisundit; süü puudutab seda, mida isik tol hetkel teadis või oli kohustatud ja võimeline välja selgitama. Küsimused on seotud, kuid mitte samad.

Kui tagajärg oli enne kohustuse tekkimist juba pöördumatu, ei saanud hilisem tegemata jätmine seda põhjustada. Tegemata jätmine võib moodustada muu kuriteo või distsiplinaarrikkumise, kuid etteheidetava käitumise raskus ei saa taastada põhjuslikku seost juba pöördumatu tagajärjega.

5. Kontrafaktiline hindamine ja selle piirid

Aktiivse teo puhul küsitakse tavaliselt, kuidas käitumine tegelikkust muutis. Tegevusetuse puhul tuleb rekonstrueerida, mis oleks juhtunud, kui nõutav tegevus oleks õigeaegselt tehtud. See tingimuslik hinnang ei ole suvaline oletus: see peab tuginema tuvastatud faktidele ja usaldusväärsetele eriteadmistele. Hüpoteetiliselt lisatakse mitte kõiketeadva spetsialisti ideaalne käitumine, vaid konkreetne õiguspärane tegevus, mis oli nõutav ja võimalik.

Praktikas tuleks küsida järjest kolm küsimust. Milline täpne tegevus jäi tegemata? Mis oli viimane hetk, mil see võinuks protsessi mõjutada? Milline olnuks selle mõju konkreetsele tagajärjele tõendatud faktilistes tingimustes? Vastus „sekkumine oleks tõenäoliselt aidanud” jätab täpsustamata nii mehhanismi kui ka välditavuse ulatuse.

Kriminaalmenetluses ei ole lubatud oletustel põhinev süüdimõistmine. Kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 303 nõuab süüdistuse tõendamist kahtluseta, samas kui artikkel 103 ei nõua süüdistatavalt süütuse tõendamist. Riski statistiline vähenemine ei saa seetõttu iseenesest asendada tõendit, et konkreetne tegevusetus põhjustas koosseisutunnusena nõutava tagajärje. ^[2]

See ei nõua matemaatilist kindlust, mis on empiirilises teaduses saavutamatu. Eristada tuleb kogu tõendikogumil põhinevat põhjendatud järeldust ja lahendamata põhjuslikku ebakindlust. Riski suurenemise teooria võib uurimist suunata, kuid ei tohi toimida iseseisva põhjuslikkuse presumptsioonina. Samuti ei võrdu parema tulemuse võimaluse kaotus automaatselt surma põhjustamisega karistusseadustiku tähenduses.

6. Mitu tegevusetust ja kolmandate isikute sekkumine

Kui mitu isikut järjest tegutseb või jätab tegutsemata, peab põhjusliku seose analüüs jääma individuaalseks. Hilisem kutsealane eksimus ei katkesta tingimata varasema tegevusetuse ja kahju seost. Kui esialgne rikkumine käivitas protsessi ja hilisem seda süvendas, võib mitmel käitumisel olla põhjuslik tähendus.

Näiteks võib tuua kõrgeima kassatsioonikohtu teise kriminaalosakonna 30. juuli 2020 otsuse nr 63 kriminaalasjas nr 175/2020. Kohus käsitles järjestikust tegevusetust sünnitus- ja günekoloogilises ravis ega nõustunud, et teise arsti hilisem käitumine või üleviimine teise raviasutusse katkestab tingimata esialgse põhjusliku seose. Samas eristas ta tagajärjega seotud rikkumisi muudest väidetavatest rikkumistest, mis ei põhjendanud vastutust selle tagajärje eest. ^[3]

See lähenemine ei tekita meeskonna kollektiivset süüd. Kui mitu isikut põhjustab kahju ettevaatamatusest, tuleb igaühe vastutust eraldi uurida; karistusseadustiku artikli 20 kuriteoosalus eeldab tahtlikku kuritegu. Ei piisa sellest, et kõik töötasid samas organisatsioonis või võinuks ühiselt paremale tulemusele kaasa aidata. ^[1]

Ka kannatanu käitumine ei ole universaalne põhjusliku seose välistamise alus. Tuleb tuvastada, kas see lõi iseseisva protsessi, kas see oli algse ohu ettenähtav osa ja kas isiku kohustus hõlmas kaitset just sellise reaktsiooni eest. Tsiviilõiguslikku kannatanu kaassüüd ei saa mehaaniliselt muuta kriminaalvastutuse protsentuaalseks vähendamiseks.

7. Eksperditõendid ja eriteadmiste piirid

Ekspert uurib tehnilist, meditsiinilist või muud erialast mehhanismi. Kohus otsustab, kas kuriteokoosseis on täidetud. Küsimusi „kas süüdistatav on süüdi?” või „kas kuritegu on toime pandud?” ei saa anda eksperdi otsustada. Arvamust tuleb uurida ja hinnata koos teiste tõenditega. ^[2]

Korrektselt sõnastatud eksperdiülesanne peab käsitlema kahju alternatiivseid tekkemehhanisme, tagajärje pöördumatuks muutumise aega, konkreetse tegemata tegevuse mõju ning andmeid, mis eristavad tõenäosust tuvastatud põhjuslikust mehhanismist. Ekspertide eriarvamuse puhul tuleb selgitada erimeelsuse faktilisi eeldusi, mitte eelistada lihtsalt rohkemate allkirjadega arvamust.

Puuduv dokumentatsioon võib tõendamist raskendada, kuid ei õigusta tõendamiskoormise ümberpööramist. Mittetäielikku registrit, puuduvat vaatlust või koostamata protokolli tuleb hinnata süüdistusega seoses. Need puudused ei tõenda automaatselt konkreetset füsioloogilist mehhanismi ega tahtlust.

8. Hüpoteetiline juhtum ja õigusliku hindamise järjekord

Järgnev on analüütiline näide, mitte tegeliku juhtumi kirjeldus. Valvevahetuses olev töötaja peab teatava signaali korral aktiveerima hädaseiskamise. Ta ei tee seda ja tekib raske vigastus. Signaali, tegevusetuse ja vigastuse tuvastamisest ei piisa vastutuseks. Vaja on tõendeid süsteemi töötamise, õigeaegse seiskamisega konkreetse vigastuse vältimise võimaluse ning töötaja võime kohta signaali ära tunda.

Kui automaatne kaitse oli enne vahetust pöördumatult kahjustatud ja käsitsi seiskamine ei saanuks tulemust mõjutada, ei tõenda juhise rikkumine üksi põhjuslikku seost selle tegevusetuse kaudu. Kui käsitsi seiskamine siiski toimis ja selle õigeaegne aktiveerimine katkestanuks ohtliku protsessi, tuleb edasi hinnata teadmist, nõutavat hoolsust ja konkreetset süü vormi.

Kui on tõendeid töötaja väljaõppe puudumisest, tuleb tema võimeid ja kohustusi eristada juhi kohustuste võimalikust rikkumisest. Juhi korralduslik süü ei neela töötaja individuaalset vastutust; samuti ei tohi töötajaga asendada uurimata juhtimistasandi puuduste eest vastutavat isikut.

9. Järeldus

Tegevusetusega põhjustamine ei ole täitmata kohustusest tuletatav kriminaalõiguslik oletus. See on iseseisev koosseisutunnus, mis nõuab tõendamist, et täpselt määratletud, nõutav ja võimalik tegevus oleks konkreetse tagajärje ära hoidnud. Õiguslik kohustus määrab vastutuse ulatuse; süü määrab, kas tuvastatud põhjustamine on karistatav.

Praktikas tuleb vältida kahte sümmeetrilist viga: süüdimõistmist iga kutsealasele tegevusetusele järgneva kahju eest ja põhjuslikkuse välistamist alati, kui toimisid ka muud tegurid. Õiguspärane järeldus tugineb individuaalsele seosele kohustuse, sekkumise aja, faktilise mehhanismi ja tagajärge puudutava süülise hoiaku vahel.

Artikkel on õigusliku teooria ja praktika üldine käsitlus. Konkreetne asi eeldab asjakohasel ajal kehtiva õiguse ning karistusseadustiku artikli 2 arvestamist. Hüpoteetilised näited teenivad üksnes õiguslikku analüüsi ega kirjelda tegelikke juhtumeid.