Vabatahtlik loobumine ja aktiivne kahetsus Bulgaaria kriminaalõiguses

Märksõnad: vabatahtlik loobumine; aktiivne kahetsus; ettevalmistamine; katse; kuriteost osavõtt; kahju heastamine; karistusest vabastamine.

1. Kuriteost loobumine ja hilisem käitumine on erinevad instituudid

Kriminaalõigus soodustab kuritegelike tagajärgede vältimist ja kahjustatud huvide taastamist, kuid ei anna igale hilisemale heateole sama mõju. Lõpuleviimisest loobumine, tagajärje vältimine, võetu tagastamine ja kahetsuse väljendamine on faktiliselt ning õiguslikult erinevad toimingud.

Vabatahtlikku loobumist reguleeritakse ettevalmistamise, katse ja teatavate osavõtuvormide puhul. Aktiivseks kahetsuseks nimetatud käitumisel on erinevad ilmingud: eriline karistusest vabastamise alus, kergema kvalifikatsiooni alus või karistuse määramise asjaolu. Ükski üldsäte ei ütle, et ülestunnistus või hüvitamine kustutab kõik kuriteod. ^[1]

Põhitees on, et mõju määravad kolm küsimust: millisesse staadiumi kuritegu jõudis, mida toimepanija täpselt tegi ja millise tagajärje seadus sellele käitumisele omistab. Psühholoogiline kahetsus ei asenda nõutavat tegu ning kasulik tulemus ei tõenda automaatselt vabatahtlikkust.

2. Loobumine ettevalmistamise ajal

Ettevalmistamine hõlmab kavandatud kuriteo tingimuste loomist enne täideviimise algust. See on karistatav ainult seaduses sõnaselgelt ette nähtud juhtudel. Karistusseadustiku artikli 17 lõige 3 näeb ette karistusest vabastamise, kui isik loobub toimepanemisest omal algatusel. Enne loobumise arutamist tuleb esmalt tuvastada karistatav ettevalmistamine, mitte pelk kavatsus või mitmetähenduslik argitegu. ^[1]

Loobumine peab olema tegelik, mitte edasilükkamine sobivama hetkeni. Ühe vahendi müümist ja teise hankimist või ajutist peatamist kuni avastamisohu vähenemiseni ei saa eraldi käsitada lõpliku loobumisena. Oluline on, kas isik loobus konkreetsest kavandatud kuriteost.

Ettevalmistamise karistamatus vabatahtliku loobumise tõttu ei välista vastutust teise juba lõpuleviidud kuriteo eest. Kui ettevalmistav tegevus täidab iseseisvalt sellise koosseisu, rakendub artiklis 19 väljendatud põhimõte. Seadus soodustab kavandatud ründest loobumist; see ei anna üldamnestiat selle eelnevale ajaloole. ^[1]

3. Lõpetamata ja lõpetatud katse

Lõpetamata katses ei ole toimepanija täitnud kogu täideviimistegu. Vabatahtlik loobumine võib siis seisneda lõplikus peatumises omal algatusel. Lõpetatud katses on täideviimine tehtud, kuid tagajärg pole veel saabunud. Siis ei piisa tegevuse lõpetamisest: tagajärjed tuleb vältida. See eristus tuleneb artiklist 18. ^[1]

Katse seisundit ei määra ainult isiku väide „olin kõik teinud“. Tuleb tuvastada koosseisu struktuur, tegelikult tehtu ja põhjusliku protsessi areng. Loobumise omaalgatuslikkuse hindamisel on oluline ka toimepanija arusaam lõpuleviimise võimalusest.

Vältimist võib saavutada kolmandate isikute kaasamisel, kui toimepanija käitumine tegelikult aitab tagajärgi peatada. Seadus ei nõua isikult iga tehnilise päästetoimingu isiklikku täitmist. Kuid avaldatud abistamissoov ilma tõhusa vältimiseta lõpetatud katses ei võrdu artikli 18 lõike 3 alusega.

Kui tagajärg välditakse toimepanijast sõltumatult kellegi teise sekkumise või juhuse tõttu, tuleb kasulikku pingutust eristada seaduslikust vältimisnõudest. Ebaõnnestunud pingutus võib olla karistuse jaoks oluline, kuid seda ei tohi automaatselt esitada õnnestunud vabatahtliku loobumisena.

4. Omal algatusel tegutsemine ja välised takistused

Vabatahtlikkus ei tähenda tingimata moraalset kahetsust. Seadus kasutab kriteeriumina omaalgatuslikkust, mitte moraalset muutumist. Hirm tulevase karistuse ees, kaastunne, isiklike huvide muutus või tagajärgedest arusaamine võivad asjaoludest sõltuvalt olla erineva tähtsusega. Oluline on, kas isik loobub hoolimata lõpuleviimise võimalikuks pidamisest või peatub tunnustatud takistuse tõttu, mis teeb selle võimatuks. ^[1]

Seda eristust ei lahenda mehaaniline psühholoogiline test. Teise isiku ilmumine võib ühes asjas olla ületamatu takistus ja teises võimalus iseseisvaks ümbermõtlemiseks, kuigi jätkamine jääb võimalikuks. Tuleb tuvastada konkreetsed faktid, toimepanija taju ja peatumise põhjus.

Ajutine ootamine, põgenemine pärast ebaõnnestumist ja vahendite ammendumisel peatumine ei võrdu loobumisega. Prokuratuur ei saa siiski lihtsalt eeldada välist sundi väidetud kahetsuse mitteuskumise tõttu. Vabatahtlikkust hinnatakse tõendite, mitte isiku üldiseloomustuse põhjal.

5. Kihutaja või kaasaaitaja loobumine

Artikkel 22 sätestab kihutaja või kaasaaitaja karistusest vabastamise iseseisvad tingimused: omaalgatuslik loobumine ning teo või selle kuritegelike tagajärgede vältimine. Pelk teatamine ühise ettevõtmise enam mitteheakskiitmisest ei piisa. Juba antud vahendid, teave või abi võivad toimida ka pärast formaalset eemaldumist. ^[1]

Seetõttu tuleb uurida abi neutraliseerimist ja isiku mõju vältimisele. Lihtsal sõnumil „loobun“ võib puududa vajalik mõju, samas kui õigeaegne täideviimist peatav tegevus võib olla otsustav. Vastus sõltub tegelikust mõjust, mitte teavitamise vormist.

Neid erireegleid ei saa valimatult kohaldada igale kaastäideviijale. Vahetu osaleja puhul peab analüüs käsitlema tema panust, ühise täideviimise staadiumi ja katsest loobumise kohaldatavust. Sündmuskohalt lahkumine ei kustuta juba täideviidud kuriteoosa.

6. Kohtupraktika suunis: loobumine ei ole ebaõnnestumine

Kõrgeima kassatsioonikohtu otsus nr 152, 2. juunist 2017, kriminaalasjas nr 325/2017, eristab lõpetatud altkäemaksu andmise katset vabatahtlikust loobumisest. Ametiisik keeldus pakutud hüvest ja astus samme teo paljastamiseks; süüdistatav ei teinud positiivseid tegusid tagajärgede vältimiseks. Kohus ei kohaldanud artikli 18 lõiget 3. ^[2]

Järeldus puudutab konkreetset „andmise“ täideviimisvormi. Seda ei tohi üle kanda igale altkäemaksu pakkumisele või lubamisele, mis on eraldi seaduslikud vormid. Laiem õppetund on, et saajast või ametiasutustest tingitud ebaõnnestumine ei muutu vabatahtlikuks loobumiseks pelgalt toimepanija mittejätkamise tõttu.

7. Aktiivsel kahetsusel ei ole ühtset õiguslikku mõju

„Aktiivne kahetsus“ on kasulik kirjeldus käitumisele, mis piirab kahju, taastab kahjustatud huve või abistab õigusemõistmist. See ei ole universaalne iseseisev instituut kõigi kuritegude samade tagajärgedega. Õiguslik analüüs peab tuvastama konkreetse sätte ja selles nõutava käitumise.

Varastatud vara tagastamisel või asendamisel näeb artikkel 197 ette vähendatud karistuse määratletud olukordades ja kindla tähtaja jooksul. Vargust üldiselt ei kustutata. Asjakohane tähtaeg on kohtuliku tõendite uurimise lõpp esimeses astmes, mitte suvaline hilisem maksmine. Sarnased erireeglid kehtivad mõne omastamisvormi puhul. ^[1]

Neid objektiivseid tingimusi ei tohi asendada psühholoogilise hinnanguga, kas toimepanija kahetseb „siiralt“. Kui seadus annab tähtsuse taastamisele, tuleb kontrollida selle ulatust, aega ja seost konkreetse koosseisuga. Toimepanija isiklikku käitumist võib eraldi hinnata karistuse määramisel.

Artikkel 292 illustreerib teist mudelit: kindlatel tingimustel kõrvaldab valeütluse, eksperdiarvamuse või tõlke tagasivõtmine karistatavuse. Ajalised piirid on olulised, sealhulgas asjakohase lahendi jõustumist ja toimepanija kriminaalvastutusele võtmise algust puudutavad nõuded. Iga hiline vale omaksvõtmine ei kuulu sellesse sättesse. ^[1]

8. Abistamine pärast vigastamist ja tavaline kergendav käitumine

Vigastamisjärgsel abistamisel põhinevaid erikergendatud koosseise tuleb eristada vabatahtlikust loobumisest. Puudub ettevaatamatult kahju tekitamise „katsest loobumine“, sest katse eeldab tahtlikku kuritegu. Abi võib järgneda vigastavale teole, kuid eelneda lõplikule tagajärjele ja olla oluline erisätte järgi põhjuslikkust kustutamata. ^[1]

Erisätte puudumisel võib ülestunnistust, koostööd, hüvitamist ja käitumist kannatanu suhtes arvestada artikli 54 ning lisatingimuste täidetusel artikli 55 järgi. Need ei välista automaatselt vastutust ega muuda iga kuritegu vähemtähtsaks juhtumiks. Ka artiklil 78a on oma seaduslikud eeldused. ^[1]

Väljendatud kahetsusele ja tegelikule heastamisele ei tohi põhjenduseta anda sama faktilist kaalu. Seevastu ei saa kaitseõiguse kasutamist ja süüdistuse vaidlustamist iseenesest käsitada raskendava käitumisena. Ülestunnistuse puudumine ei tähenda täiendavat süüd.

9. Tõendamismudel ja hüpoteetiline näide

Vaatleme analüütilist näidet: pärast tahtliku ründe alustamist teatab toimepanija kiiresti ohust ja abistab viisil, mis väldib tagajärje. Tuleb tuvastada tegelik staadium, vabatahtlik motivatsioon ja rakendatud meetmete põhjuslik roll. Kui kuritegu on seadusliku koosseisu järgi juba lõpule viidud, hinnatakse sama käitumist hilisema abistamise reeglite, mitte tagantjärele loobumise järgi.

Vaja on täpset kronoloogiat ning toimepanija käitumise eristamist kolmandate isikute sõltumatust sekkumisest. Telefonikõned, sõnumid, salvestised, meditsiinidokumendid ja ütlused võivad selgitada otsuse tekkimist ning mõju. Ei piisa moraalsest muljest ega üksnes lõpptulemusest.

Kriminaalmenetluse seadustik nõuab nii süüstavate kui ka õigustavate asjaolude uurimist. Tegelikult toetatud vabatahtliku loobumise väide nõuab konkreetset kohtulikku vastust, mitte üldväidet „käitumine on ühiskonnaohtlik“. Seaduslik ergutus käsitleb just algse kuritegeliku käitumise ja hilisema vältimise erinevust. ^[3]

10. Järeldus

Vabatahtlik loobumine puudutab veel lõpuleviimata kuriteo peatamist või vältimist seaduslikel tingimustel. Aktiivne kahetsus on eri hilisemate käitumisvormide üldnimetus, mille mõju sõltub konkreetsest normist. Nende segiajamine põhjustab põhjendamatut vabastamist või kohustusliku soodsama sätte kohaldamata jätmist.

Otsustav järjekord on: staadium, vabatahtlik motivatsioon, tegelik tegu, saavutatud vältiv või taastav mõju ning konkreetne seaduslik alus. Kriminaalõigus arvestab mitte ainult kuriteole järgnevaid sõnu, vaid õiguslikult tähtsat käitumist ja selle tõendatud tagajärgi.

Artikkel on õigusliku teooria ja praktika üldine käsitlus. Konkreetne asi eeldab asjakohasel ajal kehtiva õiguse ning karistusseadustiku artikli 2 arvestamist. Hüpoteetilised näited teenivad üksnes õiguslikku analüüsi ega kirjelda tegelikke juhtumeid.