Karistuse individualiseerimine mitme kuriteo korral

Märksõnad: mitu kuritegu; kogum; liitkaristus; süüdimõistmiste rühmitamine; karistusseadustiku artikkel 24; kantud karistuse arvestamine; karistuse individualiseerimine.

1. Mitu kuritegu nõuab enamat kui aritmeetika

Mitme kuriteo karistuse individualiseerimine ühendab kaks ülesannet: iga eraldi kuriteo õiglane karistamine ja kogu karistusliku tagajärje seaduslik määramine. Esimese väljajätmine tekitab läbipaistmatu liitkaristuse; teise väljajätmine põhjustab karistuste õigusvastast liitmist või neeldumist.

Karistusseadustiku artikkel 23 nõuab esmalt iga kuriteo eest karistust, millele järgneb kogumitingimuste täidetuse korral raskeima kohaldamine. Artikkel 25 laiendab neid reegleid eraldi kohtuotsustele. Artikkel 24 lubab põhjendatud suurendamist seaduslikes piirides. Need on järjestikused õiguslikud toimingud, mitte vaba valik „liitkaristuse“ ja „summeeritud“ karistuse vahel. ^[1]

Analüüs peab otsustavaks kuritegude ja kohtuotsuste jõustumiskuupäevade täielikku kronoloogiat. Karistuste pikkusi võrreldakse alles pärast õiguslikult lubatud rühmade tuvastamist. Soodsaim kombinatsioon tähendab soodsaimat seaduslikku lahendust, mitte kõigi süüdimõistmiste meelevaldset ühendamist.

2. Paljususe kvalifitseerimine enne karistuse määramist

Enne rühmitamist tuleb määrata, kas on mitu kuritegu või üks keerukat tegevust hõlmav kuritegu. Artikli 26 jätkuvat kuritegu ei karistata igale hõlmatud episoodile mehaaniliselt eraldi karistuse määramise ja seejärel nende rühmitamisega. Seevastu reaal- või ideaalkogumis säilitavad üksikkuriteod iseseisvuse. ^[1]

Iga hilisem süüdimõistmine ei ole varasema suhtes retsidiiv. Oluline on teo toimepanemise aeg, mitte ainult otsuse tegemise aeg. Hiljem avastatud kuritegu võis olla toime pandud enne esimest jõustunud süüdimõistmist ja kuuluda kogumisse. Seetõttu tuleb karistusregistrit täiendada täpsete asjakohaste kuupäevade ja kohtulahendite sisuga.

Korduvusel ja ohtlikul retsidiivil on oma seaduslikud eeldused ning neid ei saa järeldada üksnes kannete arvust. Mitu süüdimõistmist võib puudutada kogumis olevaid kuritegusid, ilma et see fakt üksi tõendaks vastavat raskendavat tunnust. ^[1]

3. Üksikkaristus jääb kohustuslikuks aluseks

Mitme süüdistuse käsitlemisel peab kohus individualiseerima iga kuriteo karistuse artikli 54 ja kohaldatavate erireeglite järgi. Tegevuse üldine ühiskonnaohtlikkus ei õigusta üksikkaristuste põhjenduste väljajätmist. Tuleb tuvastada konkreetse kuriteo raskus, motiivid, isiksus ning kergendavad ja raskendavad asjaolud. ^[1]

On vale kunstlikult suurendada kergema kuriteo karistust, sest see hiljem neeldub. Üksikkaristused säilitavad õigusliku tähenduse süüdimõistmise muutmisel või kõrvaldamisel, ümberrühmitamisel ja teiste tagajärgede hindamisel. „Praktiline lõpptulemus“ ei saa õigustada õigusvastast vaheetappi.

Järgida tuleb ka artikli 56 keeldu arvestada topelt asjaolusid, mis on juba kuriteokoosseisu määratluses. Paljusus võib olla liitkaristuse jaoks oluline, kuid ei võimalda samal asjaolul eristamata raskendada kvalifikatsiooni, üksikkaristust ja liitkaristuse suurendamist. ^[1]

4. Rühmade moodustamine ja soodsaima kombinatsiooni valik

Iga pakutud rühma puhul tuleb kontrollida, kas kõik kuriteod pandi toime enne, kui kohtuotsus mõne nende kuriteo eest jõustus. Ajalisest lähedusest või samas menetluses arutamisest ei piisa. Tingimus on materiaalõiguslik ja kronoloogiline. ^[1]

Üks kuritegu võib olla kogumis kahe teisega, mida omavahel ei saa samasse rühma lisada. Siis tekivad erinevad lubatud kombinatsioonid. Sama süüdimõistmist ei saa kasutada korraga kahes rühmas kahe eraldi karistuste kogumi neelamiseks.

Kriminaalosakondade üldkogu tõlgendusotsus nr 3, 16. novembrist 2009, tõlgendusasjas nr 3/2009, nõuab süüdimõistmiste täielikku uurimist ning toimepanijale soodsaimat seaduslikku rühmitamist. Uus süüdimõistmine võib nõuda varasemate rühmade ümberhindamist; uue asjakohase aluseta ei saa sama küsimust meelevaldselt uuesti otsustada. ^[2]

Praktiline mudel on võrdlev. Tuvastatakse iga lubatud kombinatsioon, määratakse rühmadest väljapoole jäävad karistused ja võrreldakse tegelikke õiguslikke tagajärgi. Ainult ühe rühma pikima tähtaja võrdlemine võib eksitada, kui muud karistused, täitmine ja mahaarvamised jäetakse tähelepanuta.

5. Ühtse raskeima liitkaristuse määramine

Pärast lubatud rühma moodustamist tuvastatakse raskeim karistus. Sama liiki karistuste puhul on üldjuhul keskne kestus või summa, kuid arvestada tuleb eri liikide ja lisakaristuste seaduslikke reegleid. Probatsioonikaristust ja vangistust ei saa vabalt ühendada seaduses sätestamata uueks sanktsiooniks. ^[1]

Artikli 23 lõige 2 reguleerib avaliku noomituse ja teatavate õiguste äravõtmise liitmist. Samade õiguste äravõtmisel on oluline pikim tähtaeg. Rahatrahvide ja konfiskeerimise puhul lubab lõige 3 eraldi täielikku või osalist liitmist määratud tingimustel. Resolutsioon peab iga otsustuse selgelt kajastama. ^[1]

Konfiskeerimist karistusena ei tohi segi ajada artikli 53 järgi eseme, toimepanemisvahendi või tulu äravõtmisega. Ka tsiviilhüvitis ja menetluskulud ei ole karistused, mis automaatselt neelduvad raskeimasse liitkaristusse. Iga tagajärg nõuab oma õiguslikku alust. ^[1]

6. Suurendamine artikli 24 järgi: võimalus, mitte automaatne tulemus

Sama liiki karistuste korral lubab artikkel 24 suurendada raskeimat liitkaristust kuni poole võrra. Seadus seab veel kaks piiri: suurendatud karistus ei tohi ületada üksikkaristuste summat ega selle karistusliigi ülemmäära. Kõik kolm piiri kehtivad korraga. ^[1]

Järgnev näide on hüpoteetiline. Kolme-, kahe- ja üheaastaste seaduslike vangistuste korral ühes lubatud kogumis on raskeim liitkaristus kolm aastat. Poole võrra suurendamine annab neli aastat ja kuus kuud, mitte kuus aastat. See on vaid mudeli lubatud ülempiir, mitte kohustuslik karistus. Kohus peab põhjendama, kas suurendamine on üldse vajalik ja kui on, siis mis ulatuses.

Põhjendused ei saa piirduda tähelepanekuga, et on rohkem kui üks kuritegu: see on juba kogumi eeldus. Kohus peab hindama, kas neeldumine on artikli 36 eesmärkide jaoks piisav konkreetse kuritegeliku tegevuse ja toimepanija puhul. Arv, intensiivsus ja mitmekesisus võivad olla olulised, kuid need tuleb seostada rangema kogureaktsiooni vajadusega.

Suurendamine ei ole vahend, millega kompenseerida mittenõustumist juba jõustunud üksikkaristustega. Rühmitav kohus ei kontrolli varjatult nende õiglust. Ta kohaldab tuvastatud rühmale iseseisvat seaduslikku mehhanismi.

7. Kantud karistuse arvestamine ja täitmise küsimus

Eraldi kohtuotsuste järgi liitkaristuse määramisel reguleerib artikkel 25 täielikult või osaliselt kantud karistuse arvestamist. Täpsed täitmisandmed on olulised: vangistusperioodid, kantud probatsioonikaristus ja muud asjakohased mahaarvamised. Üldväide, et isik „on juba mõnda aega kandnud“, ei piisa. ^[1]

Seadus näeb probatsioonikaristuse vangistuses arvestamiseks ette kindla suhte: kaks päeva probatsioonikaristust ühe päeva vangistuse eest. See ei ole üldvalem karistuste vabaks asendamiseks väljaspool ettenähtud juhtumeid. Eelvangistust ja muid piiranguid tuleb arvestada nende eraldi kohaldatavate reeglite järgi, sama perioodi kaks korda maha arvamata. ^[1]

Kui karistuse täitmine oli tingimisi peatatud, otsustatakse liitkaristuse täitmine selle määramisel. Peatamine ei kandu automaatselt üle igale uuele rühmale. Uurida tuleb kõiki tingimusi, katseaegu ja võimalikke reegleid, mis pööravad tingimisi vangistuse täitmisele. ^[1]

8. Piir järgneva kuriteoga artikli 27 järgi

Artikkel 27 reguleerib teistsugust suhet: uus kuritegu pannakse toime pärast jõustunud vangistusotsust, kuid enne karistuse ärakandmist. See ei ole artikli 23 tavaline kogum. Seadus näeb ette kandmata osa liitmise ja eritingimused, mis nõuavad selle täielikku liitmist. ^[1]

Seetõttu on väljend „kõigi kohtuotsuste kumuleerimine“ liiga ebamäärane. See võib varjata täiesti erinevaid õiguslikke toiminguid. Mõned kuriteod moodustavad kogumi, teised on järgneva kuriteo suhtes ning kolmandad tekitavad tagajärgi tingimisi karistusele. Vaja on üht kogukronoloogiat, kuid rakendada tuleb erinevaid seaduslikke kordasid.

Ka rehabiliteerimist, kustutavaid mõjusid ja üksikute süüdimõistmiste eripärasid ei saa lahendada automatiseeritud registrikontrolliga. Vajaduse korral peab kohus tuvastama nende esinemise ja tähenduse lahendatavale küsimusele. Kande tehniline olemasolu ei ammenda alati süüdimõistmise õiguslikku staatust.

9. Pädev kohus, menetlus ja kohtulik kontroll

Kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 39 annab eri kohtute otsuste liitkaristuse määramise pädevuse kohtule, kelle otsus jõustus viimasena. See ei vali automaatselt raskeima karistuse määranud kohut. Artikli 306 lõike 1 punkti 1 menetlus võimaldab liitkaristuse kohta määruse teha. ^[3]

Tõlgendusotsus nr 3/2009 rõhutab täielikke kriminaalajaloo andmeid ja kohustuslikku kohtualluvust. Uurimist ei saa piirata ühele poolele sobiva otsuste valikuga. Jõustunud rühmitamisotsusel on õiguslik tähendus, mida ei saa eirata ilma uue asjakohase aluse või sobiva erakorralise menetluseta. ^[2]

Põhjendatud taotlus peab sisaldama mitte ainult kohtuasjade loetelu, vaid kuriteokuupäevi, jõustumiskuupäevi, karistusi, täitmisandmeid ja konkreetset lubatud kombinatsiooni ettepanekut. Suurendamise või mahaarvamise vastuväide peab tuvastama täpse õigusliku või arvutusvea.

10. Järeldus

Mitme kuriteo karistuse määramine on õiguslike hinnangute järjekord: kuritegude õige eristamine, üksikkaristused, lubatud rühmad, ühtne raskeim liitkaristus, põhjendatud suurendamine, karistuste liitmine ja kantud karistuse arvestamine. Viga mis tahes etapis võib anda õigusvastase lõpptulemuse ka veenva aritmeetika korral.

Täielik kronoloogia ja selgelt eristatud seaduslikud alused pakuvad usaldusväärseimat kaitset nii põhjendamatu raskendamise kui ka sanktsioonide õigusvastase neeldumise vastu. Liitkaristus peab olema individualiseeritud, kontrollitav ja määratud seaduslikes piirides.

Artikkel on õigusliku teooria ja praktika üldine käsitlus. Konkreetne asi eeldab asjakohasel ajal kehtiva õiguse ning karistusseadustiku artikli 2 arvestamist. Hüpoteetilised näited teenivad üksnes õiguslikku analüüsi ega kirjelda tegelikke juhtumeid.